27 miljonit tonni nanoplasti: oht merele ja inimestele!

27 miljonit tonni nanoplasti: oht merele ja inimestele!

Murettekitav hulk plastijäätmeid Põhja-Atlandil on viimastel aastatel kaasa toonud intensiivsed uuringud. Leipzigi Helmholtzi keskkonnauuringute keskuse ja Southamptoni riikliku okeanograafiakeskuse teadlaste hiljutine uuring näitab, et Atlandi ookeani põhjaosas on hinnanguliselt 27 miljonit tonni nanoplasti. See leid on avaldatud lugupeetud ajakirjas Nature, nagu Tagesspiegel teatab.

Nanoplastid, mis tekivad suuremate plastesemete, näiteks pudelite ja kottide lagunemisel, ei ole ohtlikud mitte ainult keskkonnale, vaid ka mereorganismidele. Melanie Bergmann (AWI) rõhutab, et need pisikesed osakesed võivad tungida läbi suurema hulga organismide ja nende kudede, põhjustades tõsiseid muutusi rakutasandil. Eriti murettekitav on see, et rannikualadel on nanoplasti kontsentratsioonid kuni tuhat korda suuremad kui avamerel. Sellel võib olla kaugeleulatuv mõju mere ökosüsteemile.

Terviseriskid mereelustikule

Uuring toob välja mõned nanoplastiga seotud ohud. Nende hulka kuuluvad kasvupeetus, paljunemisprobleemid, füsioloogiline stress ja immuunsüsteemi häired veeorganismides. Teine probleem on nanoplastide kahjustav mõju vetikate kloroplastidele, mis võib vähendada fotosünteesi kiirust. See võib kahjustada CO₂ omastamist, mis võib globaalset soojenemist veelgi süvendada, nagu Geo märgib.

Uuringu peamine tulemus näitab, et mõõtmisandmed pärinevad kaheteistkümnest kohast Atlandi ookeani põhjaosas. Teadlased leidsid erinevaid kontsentratsioone: ranniku lähedal mõõdeti keskmiselt 25 mg nanoplasti kuupmeetri vee kohta, samas kui 1000 meetri sügavusel registreeriti ainult 7,5 mg. See viitab sellele, et pinnalähedased veed on rohkem saastunud kui sügavad veed. Süvameres tuvastati ainult polüetüleentereftalaat (PET), kuid mitte laialt levinud plastist polüetüleen (PE) ja polüpropüleen (PP).

Vajadus poliitiliseks tegevuseks

Martin Wagner (NTNU) rõhutab tungivat vajadust poliitiliste meetmete järele plastiprobleemi vähendamiseks. Vaatamata teadmistele nanoplastiprobleemi ulatuse kohta on vajadus teadusuuringute järele endiselt suur, eriti seoses nende osakeste bioloogiliste mõjudega. Mark Lenz (Geomar) hoiatab nanoplasti andmete kehva olukorra eest, mis raskendab olukorra täielikku hindamist.

Need uued teadmised nanoplasti leviku ja ohtude kohta Atlandi ookeani põhjaosas aitavad oluliselt kaasa meie arusaamale ülemaailmsest plastireostusest ja rõhutavad mere ökosüsteemide kaitsmiseks ja säilitamiseks viivitamatute meetmete võtmist.